Meist

Meie lasteaia sünniajaks on 1. november 2010

Esimesed paar aastat tegutsesime vanema õe, Meelespea Waldorflasteaia, nime all.  Alates 1. septembrist 2012 saime endale ilusa nime, "Ilmapuu Waldorflasteaed", mida juhib MTÜ Ilmapuu Waldorflasteaed. 

Meil tegutseb kaks liitrühma, kuhu võtame vastu lapsi 3.–6. eluaastani.

Allpool mõningaid kinnipüütud hetked meie lasteaia kasvamisloost.                                                 
Esimesel, 2010/2011 õppeaastal alustas tegutsemist Vikerkaarerühm.                               

                                                 


Teisel, 2011/2012 õppeaastal avasime Kristall-laste rühma.


Me oleme väga TÄNULIKUD kõigile headele inimestele, kes on selle kasvamisloo juures meid aidanud ja toetanud!



Ilmapuu lasteaia muinasjutt

Kristina Rosin, 2018

 

Taevalaotusel oli kõik endistviisi rahulik, päike, kuu ja tähed toimetasid oma igapäevaseid toimetusi. Ainult vahel läksid tähelapsed ulakaks ja vupsasid kiirelt oma kohalt minema. Aga ega see märkamata ei jäänud, täheisad või -emad tõid nad oma kohale tagasi, õrnalt tähenurgast kinni hoides. Maa peal tegi inimestele see tähelaste vupsamine rõõmu, kiiresti hakkasid nad oma soove ja unistusi kõiksusele saatma. Vahepeal püüdsid inglid soovid ja unistused kinni. Selleks on erilise ülesandega inglitel imepeened ja õhulised võrgud, nendega püüavad nad inimeste soovid ja unistused kinni. Siis sorteerivad nad kõik soovid ja unistused ära, jagavad need inglite vahel laiali ja hakkavad neid tasapisi täitma.

 

Eestimaal käis ringi üks väga, väga pikk ja peenike mees, kelle nimi on Aivar. Aivaril oli kogu aeg peas ja südames palju mõtteid, soove ja unistusi: kuidas laste elu, kasvamist ja õppimist paremini korraldada. Nii ta oma mõtteid mõtles ja ta käis ikka ringi, kuid tal polnud kunagi aega taevasse vaadata, sest ta tegutses kogu aeg. Temaga samas linnas elasid kaks naist - Kristina ja Piret - nad ei tundnud teineteist, aga mõlemal oli unistus peas ja südames, kuidas laste elu, kasvamist ja õppimist paremini korraldada. Nemad aga seisatasid, vaatasid taevasse ja saatsid oma soovid ja unistused vupsava tähe poole, nii juhtus ka sel külmal talveõhtul. Kummalisel kombel vaatas ka Aivar tollel õhtul taevasse ja nägi üht vupsavat tähte. Kiiresti saatis ta seekord oma soovi lendu, siis ise oma toimetusi edasi toimetades.

 

Kui inglid olid sorteerimist lõpetamas, leidis üks väike ingel soovidevõrgust järsku kolm täpselt ühesugust soovi. Soovi luua Ilmapuu lasteaed, kuhu saaksid kokku tulla kõik lapsed, kes mängida, kasvada, õppida ja üksteisega koos olla tahaksid. Väike ingel polnud kunagi näinud, et kolm ühesugust soovi korraga koos on. Ta sügas oma väikest nina ja läks soovidega Taevaisa juurde. Taevaisa muheles mõnusalt ja ütles: „Saagu nende tahtmine!“ Ta kutsus enda juurde ühe vanema ning kogenud ingli ja palus tal Aivari, Kristina ja Pireti maapeal kokku juhatada.

 

Ühel päeval helises Kristina telefon: „ Halloo, kas Kristina kuuleb? Siin räägib Aivar ...“ ja nii nad arutasid mitu tundi, kuidas lasteaiaga algust teha. Kristinal oli plaan minna kooli, kus ta teatas rõõmsalt, et tahab lasteaeda teha. Krõpsti! oli tema kõrval Piret, kes oli samasse kooli õppima tulnud. Piret teatas, et huvitav-huvitav, tema tahab samuti lasteaeda teha ja nii arutasid ka nemad mitu tundi, kuidas lasteaeda teha. Nüüd läks kibe töö lahti: seinad värvida, mänguasjad otsida, hankida lauad, toolid, voodid, tekid padjad, veel oli vaja leida tassid, kausikesed jne, kuni selgus, et töökäsi on veel juurde vaja. Ingel, kelle Taevaisa oli Ilmapuu lasteaiale appi saatnud, aitas kohe, nii tulidki suure sooviga lasteaias töötada Helena ja Laulu-Piret meie juurde.

 

See kõik juhtus täpselt kaheksa aastat tagasi. Kui kõik oli lasteaias valmis seatud võisidki tulla esimesed lapsed. Esimese rühma nimeks sai Vikerkaarerühm.

 

Kõrgel taevas tegi aga üks väike ingel silmad lahti ja küsis: „Kas keegi rääkis minuga?“ Kuid keegi ei vastanud talle, ümberringi oli vaikus ja pimedus. "Kuulsin vist valesti," pomises väike ingel, pani silmad kinni ja tudus edasi. Uuesti kuulis ta kauget hüüdu, nüüd oli ta krapsti! püsti, puhkamise aeg oli läbi. Kutsujaks oli suur ingel. Kohe sai väike ingel aru, et ta saab ülesande, mis talle rõõmu teeb ja mis on seotud lastega. Inglitiivul liugles ta oma kohale maal. Suur ingel andis talle nimeks Vikerkaare-ingel ja palus tal alati kõiki lapsi, kes siin rühmas käivad ja hoida ning aidata nende peresid.

 

Nii algas kasvamine: päevast päeva tehti oma toimetusi, lauldi, mängiti nii toas kui ka õues, maaliti, meisterdati, küpsetati jne, kuni hakkas saabuma kevad. Lasteaeda tahtsid tulla nii paljud lapsed, et suur-ingel arvas, et aeg on teinegi rühm avada ja kutsus appi veel ühe väikese ingli, kellele ta andis nimeks Kristalli-ingel. Ka tema sai ülesandeks alati kõiki lapsi, kes Kristallirühmas käivad, nende peresid hoida ning aidata. Seda lubas ta rõõmuga teha.

 

Sügisel, kui lasteaed sai 2-aastaseks, avatigi teine rühm- Kristallirühm. Lapsi tuli veel rohkem juurde ja ka nemad õppisid sel aastal igasuguseid huvitavaid asju tegema ning said palju, palju mängida. Nii algas kasvamine, päevast päeva tehti oma toimetusi, mängiti nii toas kui ka õues, lauldi, maaliti, meisterdati, küpsetati, joonistati jne. Juurde oli vaja ka uusi kasvatajaid- nii tulid meie juurde Kadri, Mari ja Jaanika.

 

Kui lasteaed sai 3-aastaseks, tundsid kõik ennast päris tugevalt- meile oli appi tulnud veel Helve. Mõned lapsed olid juba suureks kasvanud ja kooli läinud, nende asemele olid astunud uued lapsed oma peredega. Mõnel lapsel oli koguni väike õde või vend lasteaeda tulnud ja nii kasvati ka sel aastal. Koos tegime oma toimetusi nii toas kui ka õues, vahel käisime väljasõidul Pahklas, vaatasime koduloomi ja linde, tähistasime peredega koos laternapidu, advendiringi, emade- ja isadepäeva. Kevadel saatsime jälle Rocca al Mare vabaõhumuuseumis Kuie koolis teele kooliminejad.

 

Vikerkaare-ingel, Kristalli-ingel koos suure Lasteaia-ingliga hoidsid meie igapäevatoimetustel ja töödel hoolsalt silma peal. Nad tundsid meie ning laste ja perede rõõmust ka ise suurt rõõmu. Vahel mängisid nad meiega nii, et peitsid midagi ära ja meie pidime otsima, vahel andsid hea mõtte, kuidas üht või teist asja lahendada. Inglid puhkavad suvel, samal ajal kui lapsed, ainult suur-ingel ei puhka kunagi, tema hoiab alati meie lasteaeda valguses, suures armastuses ja rõõmus.

 

Nii sai lasteaed 4-aastaseks, 5-aastaseks, 6-aastaseks, 7-aastaseks. Igal aastal tulid lasteaeda uued lapsed, vahel nende õed või vennad, koos tehti igapäevatoimetusi, õpiti, mängiti ja kasvati. Mõned õpetajad on läinud oma teed, mõni õpetaja on ise omale lapsed saanud ja kasvatab neid kodus, et ühel päeval nendega koos ehk lasteaeda tagasi tulla.

 

Tänaseks on lasteaed saanud 8-aastaseks ja meile on veel appi tulnud õpetajad Tiia, Maila, Margit, Janika ja Natalja. Me oleme kõik väga tänulikud, rõõmsad ja õnnelikud, et saame koos toimetada ja mängida.Täname kõiki peresid, et nad on usaldanud oma kalleima vara meie hoole alla. Täname Taevaisa, et ta meie soovi kord kuulda võttis, Ilmapuu lasteaia suurt Inglit, Kristalli-inglit ja Vikerkaare-inglit, et nad on iga päev meie kõrval, hoiavad ja aitavad meid, ikka armastuses ja valguses, suure rõõmuga.